Olin parasjagu õmblemas ühte tööd, kuhu kasutasin ca 400 m kangariba. Tegelesin seetõttu palju oma varude sügavamate kihtidega, panin kokku lugematul hulgal eri kangaid. Leidsin teiste hulgast ühe erkkollase sitsitüki. Siin alloleval pildil on ta kohe teiste peal näha.

Pärit on see tükike ei lähemalt ega kaugemalt kui Kanadast. Aasta oli siis umbes 1989-1992, kui minu muretusse nõukogude-meelsesse lapsepõlve hakkas imbuma teadmine, et kunagi varem on asjad olnud hoopis teistmoodi, et onu Lenin ei olnudki nii aus ja üllas, nagu lasteaias või oktoobrilaste kogunemisel räägiti. Uued tuuled olid puhumas, maailm oli muutunud vabamaks ja avatumaks. Minu jaoks järsku, mu vanemate ja teiste jaoks, kes mäletasid ning teadsid, aga justkui pikaajalise taaga kergendusena, ilmusid meie eludesse müstilised inimesed- väliseestlased. Selleks, et saada aru, kes nad on ja kus nad siiani olid, pidin mõistma Eesti ajalugu. Jah, ma olin ka näinud tädi Maimu ja onu Valdeku Kanadast saadetud jõulukaarte ning kirju, aga nüüd äkki olid nad siin, päriselt meie ees, ja kogu nende loo traagika sai selgeks ka minusugusele väikesele lapsele.

Saaremaa läänerannikule omaselt põgenes ka meie perest 1994-44.a paadiga Rootsi enamus noori, kokku 4 minu vanaema ja vanaisa venda, palju naabreid ja kaugemalt sugulasi. Neist mitmed jäid elama Rootsi ja väljaandmise hirmus katkestasid kodustega suhtluse. Naabertalust Pihlikust pärit sugulased, õde-venda Maimu ja Valdek jõudsid aga välja Kanadasse ning hoidsid siinsetega sidet kuni surmani. Maimu kahjuks enam oma tervise tõttu enne Eestisse tagasi ei saanud kui urnis ja on maetud Kihelkonna kalmistule. Valdek käis siin mitmeid kordi. Algul jagas lastele Juicy Fruit nätsu, hiljem luges mulle kui noorele neiule sõnad peale, et ikka mehele läheksin ja kodus elu jätkaksin. Kõige lähedasemaks sai aga mulle Maimu tütar Viiu. Kasvas ta ranges eesti kodus- kõige õudsem film oli ta jaoks „Helisev muusika“, sest emaga käisid nad seda lugematu arv kordi kinos vaatamas näitena sellest, millised peavad ühed head lapsed olema. Oma loomult aga pigem boheem, andekas kontrabassimängija sümfooniaorkestrites, reisi- ja seiklushimuline, üliavatud suhtlemisega. Ta rääkis meile, lastele, põnevaid lugusid oma reisidest, näiteks prussakaid täis Ukraina hotellist. Ta oskas imeliselt sketšida ehk visandlikult karrikatuure joonistada. Ta alati kannustas mindki püüdlema kaunite kunstide, loomingu poole.

Algul käis ta siin üksi, siis aga ühel hetkel abiellus ja sündis poeg Heiki, kelle nimi on pandud mu tädimehe järgi. Raha ei olnud tal kunagi, aga hing laulis sees ja süda hõiskas rõõmust.

Kui Viiut just siin ei olnud, meeldis talle väga saata meile pakke. Reeglina oli seal kasutatud riideid ja imelikke toiduaineid, näiteks maapähklivõid, rosinaid, kuivatatud banaane või vahtrasiirupit. Päris palju saatis ta ka puuvillaseid, aga meie mõistes ülieluilusaid kangaid. Et meie peres suuri õmblejaid polnud, jäid need kõik ühte pappkasti hoiule. Ajapikku said neist minu ja õe esimeste katsetuste materjal- nukuvoodiriided, seljakott, pluus, kõik meie õmblemise koolitööd on tehtud kanada kangastest. Kui algas mu lapitööperiood, kasutasin neid juppe ka oma töödes, kuni siis praeguse ajani, kevadeni 2019. See väike kollane riba on viimane, mis Viiu saadetistest on alles ja leiab rakenduse ühes uhkes tekis.

Sellega justkui sulgub mingi osa minu lapsepõlvest ja meie pere loost. Maimu, Valdek ja Viiu on kõik ammu juba inglid taevas. Kui vanade minek oli mõnes mõttes loomulik, siis Viiu hukkus 1997. aastal vaid 41a vanusena traagiliselt kiirteel, üks rekajuht jäi roolis magama, kaldus teeserva ning sõitis üle Viiu autost, millel ta parajasti vahetas purunenud rehvi. Imekombel pääses tagaistmel olnud pisike Heiki, kes nüüdseks on suur mees, aga kellega meie perel kahjuks side on katkenud. Olen väga tänulik, et Viiu minu elus oli, õpetas hetkes elamise oskust ning julgustas unistusi püüdma. Mõnes mõttes on väga sümboolne, et tema kingitud kangariba saab täna osaks minu loomingust ja lapitööunistusest.