Olin juba mõnda aega olnud võlutud austraallase Jen Kingwelli tekkidest nimega „Gypsy wife quilt“. Õigemini on tema ühe sellenimelise mustrikombinatsiooni autor, mida iga õmbleja kasutab, mängides värvidega. Mõte juhise täpsest järgimisest tundus igav, mustlasteema iseenesest aga ülipõnev. Hakkasin ideega edasi mängima.

Mustlased on üks vastuoluline ja mitmepalgeline rahvus. Eks me kõik ole kokku puutunud tumedates jopedes naistega kusagil pargis või tänaval ennustamist pakkumas, mehed kusagil orbiidil mängu jälgimas. Hea, kui ainult ennustamas, mitte needusi sajatamas või mingit pettust korraldamas. Selle kihi all on samas veel palju teisi, mis eelkõige seotud mustlaste paljude traditsioonide ning ajalooga. Midagi sellist, mida mäletan nooruspõlves loetud Ana raamatust ja seiklusfilmidest. Ülinoorelt abiellunud naised, macho-mehed, väga traditsionaalne elukorraldus, suur hulk kombeid ja rituaale. Lõputu rändamine. Palju vastuolulist ühekorraga: uhkus ja abitus, ebausk ja allumatus, nurjatus ja väärikus, vaesus ja ihalus. Nad otsivad igavesti oma kodu ja kohta, jäädes samas püsimatuks ning suletud kogukonnaks, mis ei taha end ühelegi teisele avada. Sellevõrra rohkem on neil aga siiani säilinud palju sellist, mida kaasaegne ühiskond enam ei tunne-oska-tea. Petlikkus käib kaasas ülima truudusega, sädelus katab sisemist kurbust. Mulle meeldibki just selle rahvuse vastuoluline loomus ning ajalooline taak. Värvide poolest seostuvad mustlastega esmalt tugevad selged värvid, ekspressiivus, silmapaistvus, ka võltsglamuur, „kassikuld“.

Proovisin neid ka tekki panna. Tehnika aluseks sai Jen Kingwellist inspireerituna hulk pikki peenikesi kangaribasid. Naiselik ja hoolitsev mustlaspere ema hoiab alles kõik väiksemadki riideräbalad, aga ei plätserda neid lihtsalt niisama kokku. Millest kannatab, vormib ribad. Kõige väiksematest lippidest saavad paigad neile kohtadele, kust ribad läbi kuluvad või maandub mõni plekk. Eriti uhked on pealeõmmeldud lilled- justkui prügihunniku kroonid, vaesuse ja viletsuse aurahad. Aastate möödudes tekib ilmselt olukord, kus ribasid enam üldse näha polegi, paik katab paika, aga keda see häirib. Otse vastupidi- tekib hoopis nii uhke tekk, et katsu järgi teha! Saab uhkustada terve suguvõsa ees, laia kaarega visata õues pesunöörile kuivama- vaadake ja imetlege kõik.

Sellel konkreetsel tekil muidugi paikade all plekke või katkiseid kohti ei ole😄Kuna alusribad on ainult 1,8 cm laiad, siis selleks, et nende värvid rohkem välja tuleksid, on erinevad toonid kolme kaupa rühmitatud.

Sellise teki ettevõtmine oli muidugi paras hullumeelsus. Ei tea, mis oli kõige pöörasem idee- ajada kokku 350 meetrit kitsaid ribasid või otsus „uputada“ ca 60 paika teki sisse. See tähendab, et pind on ühtlane, aplitseeritud on ainult lilled. Kindlasti oli omaette hullus selle teki 17 tunnine teppimine. Niidikuluks sain kogu töö peale umbes 2 kilomeetrit. Mahu tegi suureks ka tööoperatsioonide arv alates ribade lõikamisest ja rühmitamisest kuni lillelõigete loomise ja inglise tehnikas õmblemiseni välja. Tõtt öelda kujutasin ette, et see kõik saab olema raske, aga et nii aeganõudev...

Tegelikult isegi polnud aeg peamine. Tekkis sarnasus lapse sünnitamisega- ta tuleb, sest ta tahab ja peab. Annad endast kõik nii vaimselt kui füüsiliselt, et see raske teekond kulgeks eduka lõpuni. Nüüd on ta kohal, annan ta vabaks ja ise ilma peale tegusid tegema. Ma ei saa hästi aru, mismoodi ta sündis täpselt selline nagu ta on, küll aga mõistan, et ta on perfektne just sellisena! Natuke deep jutt tuli:) ilmselt praegu ongi veel vaim veidi väsinult õnneuimas. Aga eks mustlasmaailmas olegi palju maagilist, mis su enda sisse mässib kui lähemalt vaatama hakkad, mida märkad alles süvenedes ja mis su järsku „ära teeb“.