See tekk on samuti üks mu esimestest umbes aastal 2002. Parasjagu mul ühtegi tööd käsil polnud, näpud aga sügelesid ning otsisin internetist huvitavaid mustreid. Komistasin rombide ehk teemantite (diamonds) otsa: need tundusid nii lihtsad ja ilusad teha. Mõeldud-tehtud, vaatasin enam-vähem sobiva rombi suuruse valmis ja hakkasin hooga kangaid hakkima. Kõigepealt lõikasin riba, sellele märkisin diagonaalid ning lõikasin tükid lahti. Idee oli minna ühest nurgast helerohelisega teise tumeroheliseks ja sinisega vastupidi, kuid algajana oli mu kangavalik päris väike, nii et neid taotletud üleminekuid tegelikult ei tekkinudki.
Et ma kiirtehnikaid tollal veel ei tundnud ja ega neid tegelikult väga kasutada poleks saanudki, siis oli vaja tükid nädalaks-paariks kusagile suurele pinnale laiali laduda. Õnneks sain kasutamiseks ühe ruumi Lümanda kultuurimajas. Seal ma siis istusin ja veetsin järgmised päevad, lappides rombe ükshaaval teineteise kõrvale ja püüdes tekitada mustrit, mis aga kuidagi välja paista ei tahtnud. Ühtepidi oli reas 60, teistpidi 130 tükki- lihtne korrutus annabki tulemuseks numbri, mis jäi aastateks rekordiks.
Kui detailid välja laotud, hakkasin neid diagonaalhaaval taas kokku korjama ning kodus kokku õmblema. Transpordiks oli väike paberkarp, mida hoidsin pingsalt rattaga koju sõites käes- kotis oleks ju jupid laiali läinud. Siiski juhtus kord ka see, mis juhtuma pidi: kuna üks käsi oli kinni, üritasin teisega risti üle ratta käiku vahetada ja nii ma sinna teele siruli käisin. Kehavigastused olid arvestatavad, sest kogu kukkumise vältel keskendusin ainult sellele, et karp horisontaalis hoida! Õnneks see terveks jäi ning "sajandi montaaz" võis jätkuda.
Oma üllatuseks avastasin, et olin teinud mingi arusaamatu valearvestuse ning rombidest jäid järgi piklikud siilud. Kuna aga kogu materjal oli juba suure hurraaga ära tükeldatud proovilappi õmblemata, siis polnud enam panrandada midagi ja nii see jäi. Nüüd mõtlen ja arvutan alati mitu korda läbi, enne kui rombe lõikama hakkan!
Kogu senikirjeldatud protsess võttis aega umbes kuu. Nii mõnedki, kes kultuurimajas mu sebimist vaatamas käisid, ilmselt ei pidanud mind täiemõistuslikuks, ja eks mul lõpuks oli endalgi pea juba päris paks, aga kuidas sa ikka sellist imeasja pooleli jätad. Tasub veel mainimist, et õmblusmasinaks oli mul tol korral ema Tšaika- selline pooltoode, millel isa oli kõik detailid ise üle lihvinud, et masin üldse tööle hakkaks. Rääkimata sellest, et tegu oli tõelise traktoriga, kuumenes ka pedaal pidevalt talumatult üle, nii et pidin õmblema, kaks villast sokki paremas jalas: sussi ei saanud ju panna, sest siis oleks niigi perutava pedaali juhtimine muutunud täiesti võimatuks!
Siiski saabus kord ka see päev, kui viimane diagonaal sai ühendatud! Võttis paar kuud, enne kui suutsin end taas koguda ning teki ka ära viimistleda. Kuigi mul olid selles rombide asemel mingid veidrad siilud ning mu esialgne idee ei realiseerunud, on nii mõnigi pidanud seda tekki mu töödest kõige huvitavamaks. Kui 2005.a kevadel oli vaja Lapitööde kursuse lõpetajatel panna Rahvaülikoolis mõningaid esemeid näitusele, siis juhendaja Marja Matiisen palus mul just selle teki tuua, näitamaks, et "inimvõimetel pole piire". Kasutan seda nüüd kodus piknikutekina ning tunnen end tõelise sangarina, et nii mahuka asjaga hakkama olen saanud!
